Lavastuse pealkirja põhjal võiks arvata, et räägime sõjast. Aga see ei ole nii. Paide Teatri “Lahinguväli” ei ole lavastus Teisest maailmasõjast, Trooja või Kabuli langemisest. See pole lavastus kahuritest ja kaevikutest, sõduritest ja surmast. Lahing, mida laval peetakse, on ühtaegu väiksem ja suurem, sest lahingtegevus ei toimu kusagil mujal kui ainult sinu enda peas.

See on lavastus inimestest, kes peavad oma igapäevast lahingut ajaga, mis tahab ennast aina ja aina ümber kirjutada.

Jah, nimelt ajaga. Sest maailma ajalugu kirjutatakse liivale. Olgugi, et kirjutatakse ka kivisse ja pärgamendile, paberile ja papüürusele, raiutakse kaljudesse ja lukustatakse koodidesse, hüütakse õhku ja põletatakse raudtahvlitesse, aga kunagi jääb selles kõigest alles ainult liiv. Igav liiv ja tühi väli. Ja selles ei ole õigupoolest midagi hirmsat. Sest kui kõik on jälle liivaks saanud, algab kõik uuesti. Alati.

Ja maailma ajalugu? Ega see polegi muud, kui kõikide inimeste isiklike ajalugude summa. Keeruline? Ei, lihtne. See hetk, mil sa kõndima õppisid, on täpselt samamoodi osa maailma ajaloost nagu Rooma riigi langus aastal 476.

Lavastus viib publiku rännakule tema isiklikule lahinguväljale, tema pähe, tema mällu. See tähendab, et see, kas tegemist on komöödia või tragöödiaga, eepose või päevikuga, luuletuse või romaaniga, on iga vaataja jaoks erinev.